AC Milan ning AS Roma pidid Meistrite Liiga kaheksandikfinaali esimeses mängus mõlemad vastaste paremust tunnistama. Mõlemad mängisid kodus ning vastastega, kes Euroopa klubijalgpalli eliitturniiril esmakordselt nõnda kaugele olid jõudnud.
Mängida on muidugi veel ka teine kohtumine ning päriselt kadunud pole veel midagi, mistõttu võiks neid allajäämisi pidada vaid ajutiseks tagasilöögiks. Samas näitavad mängud Tottenhami ja Shakhtariga ka ilmekalt, kuhu Itaalia calcio viimastel aastatel jõudnud on.
Itaalia jalgpalli halvast seisust rääkides toob huviline tõenäoliselt esimesena välja Interi Meistrite Liiga triumfi eelneval hooajal. Kas saame tõesti rääkida liiga allakäigust, kui sealtsamast pärineb Euroopa meister? Internazionale võit on muidugi suurepärane tulemus, mida neilt keegi võtta ei saa, kuid seegi saavutus tugines välismaalastest mängijatele ning Moratti põhjatule rahakotile. 2010. aasta ML finaalis astus platsile vaid üks itaallane: Marco Materazzi, kes sisenes mängu 92. minutil!
Kuna Inter alistas finaalis Bayerni näol just Saksamaa esinduse, suutis Itaalia omale alles jätta ka kolmanda positsiooni UEFA koefitsientide edetabelis ning neljanda Meistrite Liiga koha. Sellegipoolest lükati oma koha loovutamine sakslastele vaid mõnevõrra edasi ning praeguseks on Bundesliga saapamaa pojad juba koha võrra allapoole kukutanud. Kui seda positsiooni suudetakse hooaja lõpuni hoida, saavad itaallased alatest hooajast 2012/13 saata Meistrite Liigas võistlustulle vaid 3 esindust. Lisaks sellele hingavad kuklasse isegi juba prantslased.
Põhjuseks on loomulikult Itaalia klubide halvad esitused Euroopa klubiturniiridel. Jällegi võib siinkohal näha vastuolu: Inter on valitsev Euroopa (ja isegi kogu maailma!) meister, Meistrite Liiga kaheksandikfinaalis on hetkel kolm Itaalia klubi. Kuhu on siis koer maetud? Vastus: UEFA Europa League. Meistrite Liiga väikevend ei ole päriselt suutnud temale seatud eesmärki täita. UEFA kopsiku ümbernimetamisega sooviti tõsta turniiri profiili ja prestiiži. Tegelikkuses on see suuresti kujunenud Ida-Euroopa klubide mänguväljakuks, mis Euroopa tõelistele suurklubidele mingit huvi ei paku.
Itaalia klubid on selle ürituse tuntud põlgajad. Juventus otsustas sellel hooajal kõik grupimängud viiki mängida ning jäi Man City ning Poola klubi Lech Poznani järel kolmandaks. Edasi ei pääsenud ka Palermo ja Sampdoria. 32 parema hulka jõudis vaid Napoli, kel piisas edasipääsuks vaid seitsmest punktist. Ehkki Euroopa liiga pole just kuigi populaarne, omab see UEFA koefitsientide puhul sama suurt osakaalu kui Meistrite Liiga. Sakslaste jaoks omab see turniir näiteks palju suuremat tähtsust, mistõttu on nad ka üldjoontes edukamad olnud. Seega peaksid ka itaallased hakkama seda karikat rohkem väärtustama, kui nad soovivad oma neljandat Meistrite Liiga kohta tagasi võita.
Kuid osavõtmatus pole ainukeseks põhjuseks, miks Itaalia on ära vajunud. Mitmed sealsed klubid vaevlevad juba aastaid rahalistes raskustes, mistõttu pole neil võimalik oma meeskondi vajalikul määral tugevdada ning sisse tuuakse kas keskpäraseid või oma parim enne juba ammu ületanud mängumehi. Välja arvatud need klubid, kel oma sugar daddy olemas, mõistagi.
Nimelt on Itaalia jalgpalliklubide sissetulekud võrdlemisi väikesed. Deloitte Money League’i kohaselt on Itaalia rikkaim klubi AC Milan, kes asub seitsmendal positsioonil. Nemad teenisid eelmisel hooajal tulu 235,8 mln eurot, mis on märkimisväärne tulemus. Enamik sellest tuli teleõiguste müügist, lausa 141€ mln. Ka teise kahe Itaalia top 20 klubi – Interi ning AS Roma – teletulud on pigem kõrged. Võrdlemisi väike oli Milanil aga nende mängupäevadelt saadav tulu (matchday revenue). Kokku teenis Milaano gigant piletimüügilt 31 miljonit. Võrdluseks, kuuendal kohal asuv Chelsea, kelle Stamford Bridge on peaaegu poole väiksem kui San Siro (vastavalt mahutavus 41 000 vs 80 000), sai piletimüügist kassasse 82 mln eurot. Ka 8. kohal olev Liverpool sai piletituludest 20 mln eurot rohkem kui Milan. Üheksandal kohal asuva linnarivaali Interi sama number oli 38 miljonit. AS Roma teenis piletituludelt 19 mln eurot, mis on Money League’i väikseim näitaja. Seda vaatamata sellele, et roomlased mängivad hiiglaslikul Olimpicol.
Ka Meistrite Liiga kaheksandikfinaali kohaliku Roma ning Shakhtari vahel jälgis protokolli kohaselt 35 000 silmapaari, mis on alla poole staadioni mahutavuse. Ukraina klubi ei pruugi olla küll kõige kõlavam nimi, kuid maailma prestiižseima klubiturniiri kaheksandikfinaal peaks juba iseenesest piisavalt kutsuv olema.
Kõigest fantaasia
Miks ei taha siis vutihullud itaallased oma lemmikuid vaatamas käia? Üheks põhjuseks võivad olla staadionid ise. Paljudel staadionid on ajale jalgu jäänud, lisaks on paljudel alles ka jooksurada, mis niigi hiiglaslikel staadionitel vahemaa platsi ja tribüünide vahel suureks ajab. Kui Saksamaal ja Inglismaal pallivad mängijad uhiuutel või äsjarenoveeritud areenidel, siis Itaalia palliplatsid on suures osas amortiseerunud. Pealegi on paljud staadionid neis mängivatele klubidele lihtsalt liiga suured. Milani käis eelmisel hooajal keskmiselt vaatamas 43 tuhat inimest, Interit 53 tuhat, AS Romat 41 000 ja Laziot vaid 36 tuhat. Numbrid iseenesest tunduvad ju paljulubavad, kuid jäävad staadionite jaoks siiski selgelt liiga väikeseks. Pooltühjad tribüünid pole aga suurepärase atmosfääri tekkimise eelduseks.
Kuid staadionite puhul on veel teinegi probleem: nimelt on Itaalias staadionite omanikud enamasti kohalikud omavalitsused, mitte klubid ise. See tähendab, et klubid peavad maksma nende kasutamise eest üüri. Veelgi olulisem on aga see, et kuna klubid pole staadionite omanikud, ei või nad neid omaalgatuslikult ka ümber ehitada. Omavalitsused pole staadionite renoveerimisest aga üldjuhul huvitatud. Nõnda ei saa mõni Serie A klubi luua juurde näiteks loožikohti, mis mujal Euroopas klubidele tähtsaks tuluallikaks on tõusnud.
Kuid olukord pole päriselt lootusetu. Ehkki Itaalia jäi ilma Euro 2016 korraldusõigusest, on mitmed klubid – nagu Roma, Lazio ning isegi Milan ja Inter – omale tulevikuplaanidesse võtnud uue staadioni loomise. Juventus on isegi teistest sammukese ees ning peaksid üsna varsti oma uude kodu kolima. Mis mahutab 20 tuhat inimest vähem kui nende varasem kodu, mõistagi.
